Jame Bind on tagasi!

 Neile, kellele tundub, et James Bondi filmis "Armastusega venemaalt" ju ei olnud nii, teadmiseks, et see lugu parodeerib romaani "Armastusega venemaalt", mis on üks vähestest Ian Flemingu romaanidest, mis on eesti keelde tõlgitud.

Karmo Talts

Jaburustega Istanbulist

               

Brant lamas basseini ees rätikul kõhuli ja lasi naisel end mudida. Kõhuli lamas ta selle pärast, et naise välimus ei vastanud tema maitsele. Siis kõlasid kellegi sammud ja Brant ütles, vältides piinlikult pilgu tõstmist:

“ Mis on?”

Teine naise vastas. (Isegi selle naise hääl ei meeldinud Brantile.)

“Telefon, härra. See on teate isegi kellelt.”

“Jälle mu eksi ämm helistab?” imestas tapja ja ebameeldiva häälega naine seletas:

“Ei. Kõne on tööandjalt.”

“Beni tolmuimejate agentuurist?” küsis Brant nüüd.

“Smeršist,” sähvas naine sellisel toonil, et niigi tema hääle pärast vastikust tundval tapjal käis judin üle selja ja massööril kukus soolatüügas näo küljest ära.

Brant kiirustas oma villasse ja võttis lauakeselt telefoonitoru. Ei, ta ei olnud seda villat ostnud ukselt uksele tolmuimejaid müües teenitud raha eest. Brant oli tapja. Igal täiskuu ööl tundis ta tungi tappa ja jäi see järel magama. Aastatega oli ta õppinud seda tapmistungi ka päeval esile kutsuma ja siis, kui ta oli kägistanud ära oma esimese ohvri, hüppas ta üle üle Nõukogude Liitu ja pakkus end sealsele luurele tapjaks.

Brant mäletas seda nagu oleks see toimunud alles mõne aasta eest, nagu see oligi toimunud. Kalasilmadega ja Nõukogude liidu kalleima viina Vodka Kližee järele lõhnav luurebürokraat vaatas teda hetke ja siis, heitnud pilgu tema avaldusele, ütles irooniliselt:

“Millegi vähem silmatorkavaga, kui tapmised, üks korralik luure tegelda ei saagi.”

Siiski oli Brantile aegajalt rakendust leitud. Aga las ma tulen jutuga tagasi olevikku ja õnnitlen end õnnestunud tagasivaate eest.

Helistanud oligi Smerši esindaja. Reaalsuses oli smerš nõukogude luure agentuur, mis saadeti peale sõda laiali. Aga millal enne on faktid kirjanikke seganud?

Toru teises otsas hakati seletama. Brant kuulas tähelepanelikult.

*

Enne helistamist oli osakonnaülem Andrei pidanud nõu naisluuraja Lilja ja ühe nõukogude tippmaletajaga.

“Inglismaale tuleb koht kätta näidata,” ütles maletaja. Ta oli pikk kõhetu mees. Lilja kohta on vaja öelda vaid seda, et ta oli Branti massööri õde.

“Ja kuidas me peaksime seda sinu plaanide järgi tegema?” küsis Andrei. Maletaja krimpsutas Kližee leha peale nägu.

“Tuleb teha üks kombinatsioon. Tuleb kasutada mõnd nõukogude neidu nende tippagent Bindi lõksu  meelitamiseks. Ja siis tuleb kasutada Branti.”

“Ta on ju mõrtsukas,” ütles Andrei.

Mõttesportlane noogutas. “Ta on mõrtsukas. Ja sadist. Või kapitalistliku ühiskonna kadunud põlvkond, nagu ta ennast nimetab.”

“Hea küll,” ütles Andrei. “kuidas te oma tasu kavatsete jaotada?”

Lilja ja maletaja vahetasid pilke. Lilja jalas oleva kirsa ninast oli ilmunud mürgiga kaetud tera. Kerge löök ja maletaja ei varisenud kokku.

“Ai. Nõukogude mürgid tapavad väga aeglaselt,” ütles ta. “Raha pärast, Lilja?”

Lilja ei vastanud ja tõmbas mundri põuest püstoli ning kihutas kuuli maletajale kerre.

“Tõelise Isamaasõja veteraani vääriline käitumine,” kiitis Andrei. Lilja kehitas ennast. Medalid kilisesid ja kolisesid ja siis hakkas Lilja mölisema.

*

 

Jame Bind vaatas enda ees seisvat inglise salaluure ülemat*. See oli keskmist kasvu, keskmise kaaluga ja ilma ühegi füüsilise hädata. Briti salaluures ei saanud ükski ebatavaline inimene karjääri teha, sest britid ei usaldanud kedagi, kes oma erinevuse tõttu võiks alaväärtuskompleksi või võimuiha tunda. Õigustatult, sest alles eelmine kuu oli briti autistide ühing üritanud maailma vallutada.

“Nii et sa arvad, et läände hüpata sooviv nõukogude naine, kes on alles üsna nooruke, ropult ilus ja,” M tõmbas hinge ja jätaks siis parinal, “kes lubab meile reeta nõukogude krüpteerimisseadme asukoha, on Smerši peibutis? Jah, ma arvan ka nii, aga kui me selle võimalusega arvestame, siis on meil šanss sellest asjast  võitjatena välja tulla.”

Jame sai teisel katsel ülemusele vahele torgata:

“Miks meil seda krüpteerimisseadet vaja on, sir? Te teate vene tehnoloogiat. Ühe korra produtseeris see fiktiivse evangeeliumi ning enamasti on selle poolt krüpteeritud tekst ka nõukogude luurajatele endale täiesti arusaamatu.”

“Aga mängu ilu, Jame?” küsis ülem. “Mis on brittide jaoks sellest tähtsam?”

 

 *Märkus. Briti luureülemat kutsuti tema halva iseloomu tõttu M-iks.

 

*

Kerin Kurad-ile võttis Bindi Istanbuli inglise saatkonnas sõbralikult vastu.

“Tere, lääne sõber. Ma tunnen tõelise maailmakodaniku kohe ära. Ja igasugune jama, mis lääne inimesed meile kaela toovad, ei saabu veel mitme aastakümne jooksul.” Bind kehitas hämmeldunult õlgu.

“Aga lähme nüüd,” ütles Kerin “ja vaatame meie nõukogude seltsimehi.”

Nad laskusid saatkonna alla kanalisatsiooni ja sumpasid materjalis, mis tsenseerimise tõttu ei meenutanud üldse tavalise kanalisatsiooni sisu. See isegi ei lõhnanud – meil on siin ikkagi tegemist maitseka spioonilooga.

Bind vaatas ollusest kerkivat periskoopi. “Kas seda saab pikendada mõne varjatud peidukohani nõukogude saatkonna sees?” küsis ta.

“Ei, see periskoop kuulub miniallveelaevale.” Kerinile tegi Jame’I arusaamatus nalja.

“Me sõidame sellega nõukogude saatkonnas purskkaevu,” seletas ta. Mõne minuti pärast nad juba jälgisidki purskaevust nõukogude saatkonna töötajaid, kes viina kulistasid. Saatkond oli ka muidu selline, nagu võis arvata –pilvest, mis oli muidu pilvitus taevas just saatkonna hoone kohal, langes lund.

“Siin me ei saa midagi teada,” nentis Kerin. Jame noogutas ja pani periskoobi käepideme kokku, et periskoopi alla lasta. Seega jäi tal nägemata saatkonna lumisele hoovile astunud neiu, kes periskoobi vee alla kadumist mõtlikult silmitses.

*

Tatjana Rasputina pööras pilgu purskkaevult ja meenutas seda, kuidas talle viimased instruktsioonid anti. Ta oli juba nädal aega jõudnud harjuda mõttega, et ta heidab ühte mandunud lääne moraalitu esindajaga ja mõnel nõrkusehetkel ehk isegi naudib seda, et siis Nõukogude Liitu tagasi saabumise järel end selle eest mõttes piitsutada ja võibolla ka esitleda taotlus enda tööle suunamiseks Siberi avarustesse.

Lilja luges vist osaliselt tema mõtteid, sest ta ütles Bindi toimikut üle andes:

“Ei maksa nii sünget nägu teha. Selle ülesande täitmise eest pääsed sa nomenklatuuri ja nomenklatuuri liikmete moraal on vabam.”

Lilja patsutas enda kõrvale voodile ja alles nüüd sai Tatjana aru, miks oli kohtumine toimunud naisluuraja magamistoas ja miks Lilja kandis roosat kombineed. Tatjana tormas toast välja.

Asi polnud ainult Tatjana heteroseksuaalses sättumuses ja Lilja soolatüügastes, mille nägemine Tatjanal silmad vett jooksma pani.  Maailma riietusesemete ebaseksikuse arvestuses on Nõukogude kombinee teisel kohal.

Tatjana tuli mõtetes tagasi olevikku ja hakkas üle saatkonna hoovi astuma. Peagi libises ta maapinda katval jääl ja kukkus oma kauni tagumiku peale.

*

Tatjana ja Bind istusid baaris, kus nad kokku said.

“Vodka-martiini,” ütles Bind kelnerile.

“Kas segamata ja raputatult?” küsis kelner.

“Segamata…? Mis see on, mingi filmi dialoog või? See on siin kirjandus.” Tatjana ja kelner vaatasid teda hämmeldunult.

Viienda kokteili järel hakkas Bind end pidama iseenda filmiversiooniks ja näpistas kõiki baaris viibivaid naisi, kelle hulgas oli tema  Istanbulis puhkusel viibiv vanaema, tagumikust. Kui Jame lõpetas kümnenda kokteili, siis jõudis venelanna Bulgaaria tomatitest tehtud mahlaga, mille ta endale oli tellinud, lõpuni.  Nad läksid üles Bindi tuppa.

Agent tahtis anda Tatjanale üle mõned kilekotid ja naistele mõeldud teksariidest püksid, mis olid nii lühikesed, et neil sääred praktiliselt puudusid. Tatjana peatas ta.

“Mul pole neid vaja. Ma ju põgenen, mäletad?”

Nad laskusid voodile ja hakkasid arabeske joonistama. Peegli taga asuvas ruumis jälgis neid segaduses salakaamerameeskond, kes olid midagi kritseldamisest seksikamat oodanud.

*

Bind pigistas kohvri, mille küljes sisse oli peidetud terav torkenuga, käepidet ja astus Tatjana kõrval üle nõukogude saatkonna hoovi. Doominot tagunud valvurid ei teinud neist väljagi. Kui paar oli jõudnud saatkonna ukseni, pööras üks valvur siiski oma tähelepanu agendile. Teine valvur tegi talle mängu kaotamise eest vägeva nipsu laubale ja vanduv kaotaja unustas selle peale Bindi.

Ka krüpteerimismasina ruumis ei läinud raskemini. Valutava peaga krüpteerija ainult küsis:

“Kas viite selle mõnda antikvariaati? Väga hea, tooge mulle osa raha eest midagi pohmelli leevendamiseks,” ja pani oma pea kätele tagasi.

Nad oli arvestanud sellega, et nad ei saa enne oma rongi väljasõitu saatkonnast tulema. Nüüd jäi neil krüpteerimisseadme varastamise järel aega üle, mis tähendas üht –kokteili hotellitoas ja hotelli vastas oleva mošee arabeskide ülesjoonistamise jätkamist.

Kui te teate midagi araabia maade kunstist sensuaalsemat, siis öelge selle loo autorile ka.

*

Kerin juhatas Bindi ja Tatjana nende kupeesse ja lahkus siis silma tehes. Bind tahtsi joonistustarbed välja võtta, aga Tatjana peatas ta.

“Kas me hakkame lõpuks seksima ka?”

Pool minutit hiljem koputati nende kupee uksele. Sigaretti suitsetav Jame läks avama. Ukse taga oli blond laiade õlgadega mees.

“Kas ma tohiks…?” Bind lasi ta õlgu kehitades sisse ja pöördus siis sigareti ära viskama. Kui ta pilgu tagasi pööras, siis oli Brant Tatjana uimaseks löönud ja sihtis teda oma käes oleva raamatuga.

“Teie mängul on lõpp,” ütles blond tapja. Raamatusse peidetud püstolist sähvatas tulekeel.

Bind polnud midagi enesekaitseks teinud, aga seda polnud vajagi. Nõukogude tehnoloogia vedas jälle alt ja agent, kelle ihu kuul väikese liikumiskiiruse tõttu vaid kergelt kriimustas, teeskles surnut. Brant astus temast üle krüpteerimismasina juurde ja Bind tõmbas kohvri külje seest noa ja lõi selle tapjale kanda.

“Tüüpiline,” ütles Brant ja kasutas siis snoobidest kriitikute lemmikenesekaitsevõtet, “seks ja vägivald.” Siis varises ta maha, sest ta põdes tervisehäiret, mille kõige tuntum ohver maailma ajaloos on muinaskreeka kangelane Achilleus.

Bind toibutas Tatjana ohtrate kõrvakiiludega ja andis veel paar tükki kauba peale ka. Nad kiirustasid Kerini kupeesse ja leidsid sõbra tapetuna. Kui järgmise tunneli eel rong kiirust vähendas, hüppasid nad rongist välja.

Täpselt selles kohas ootas neid Lilja. Bind varjas armsama tolle tööandja eest ja väänas Liljal relva käest. Lilja jalg sähvatas ja mürgiga kaetud tera tungis mehele säärde.

“See ei ole nõukogude mürk,”sisistas Lilja Bindile, kui see ta M-ile, kes täiesti arusaamatul kombel oli koos rünnakrühmaga kohale saabunud, üle andis.

“Noh, Jame,” ütles ülemus. “kas lähme Istanbuli tagasi ja astume lõbumajast läbi?”

“Mul juba on maailma ilusam…” ütles Bind ja varises maha. Mürk mõjus mõne minutiga ja pool tundi hiljem elustati ta haiglas bioloogilisest surmast ning agent võitles haiglahoovil lõvi ja hiidkalmaari hübriidiga. Aga see on juba järgmine lugu.      

 

 

 

 

  

 

 

 

 

 

 

Õudusloo "Dunwichi õudus" paroodia

               Punwithi tobedus

               Karmo Talts

Punwith on küla, mille pahaendelisus on kirjeldamatu. Mida sa ikka oskad öelda kõigi nende verepilastajate ja kalakoinijate kohta? Ja Mateleyd olid kõige kirjeldamatumad neist. No mismoodi sa annad edasi seda alkoholi ja kehade lõhna peale orgiat nende villas? Naaberküla elanike meelest olid nad satanistid. Tegelikult erutas neid lihtsalt kõik, mis liikus.

Silur Mateley kandis väljaspool kodu alati korralikult kinninööbitud rõivaid ja tema jumestuskreemiga kaetud näo nahk näis olevat ideaalses korras. Aga kõik ju teadsid –ja loomulikult teatakse kõike naaberkülast, mille külastamist iga hinna eest välditakse-, et Mateleyde villas heitis ta öötundidel oma rõivad ja tema nahka katsid tegelikult kalalikud soomused.

Midagi võis nendes satanismisüüdistustes siiski olla, sest Silur armastas külastada Mistanüüdoligi väikelinna. Seal veetis noormees aega raamatukogus ja just okultistlikke teoste osakonnas. Te ikka teate, et kolkaraamatukogudes on kõige täiuslikumad kogud üleloomulike olendite- ja nõidumiseteemalistest raamatutest? Näiteks minu kodukülas on olemas uurimus Merivälja võigastest saladustest. Mis tähendab, et see on ilukirjanduslik teos? Ja igatahes kaldusid ma kõrvale sellest loost, mis ma teile jutustada tahtsin.

Raamatukoguhoidja piilus riiulite vahele, kus Silur seisis ja erutusest raskel hingates mingit paksu köidet luges. Vaatepilt raamatuga, mis osakonna järgi, kus seda leida võis, lihtsalt pidi võigas olema ja Siluriga, kes ei näinud põrmugi pahaendelne välja -aga ega ikka kedagi, kes Punwithist kuulnud on, ei peta küll- lihtsalt oli hulluksajavalt õudne ja raamatukoguhoidja unustas omaenda nime.*

Kui Silur lahkus, hiilis raamtukoguhoidja talle järele ja jälgis teda veel ukse vahelt trepist laskumas, et siis kiirustada akna juurde ning jätkata eemalduva noormehe jälgimist. Oleks ta läinud okultistlike teoste juurde tagasi ja Siluri poolt värisevi käsi riiulisse tagasi topitud raamatu lahti teinud, siis oleks ta näinud, et tegemist oli väga loomutruude suguakte kujutavate illustratsioonidega armunõiduste raamatuga.

Kui Silur oli vaateväljalt kadunud, kiirustas raamatukoguhoidja välja ja seadis sammud Mistanüüdoligi ülikooli. Seal otsis ta üles doktor Armycage’i ja nad pidasid maha sisuka ning südanttarretavalt pahaendelise sisuga vestluse. Seejärel läksid nad läbi ülikoolihoone  ja välja tänavale. Enne välisukseni jõudmist möödusid nad koridoris ülikooli loodusloo muuseumist ja dr. Armycage pidi peaaegu rabanduse saama. Ta oli pööranud pead ja näinud kaheksajalaga formaliinipurki, mille taga oli seinale naelutatud mingi suur liblikas, keda purgikumerus veelgi suurendas. Oo õudu, tundus nagu oleks kaheksajalal liblikatiivad olnud!

Selle väikese näite järel austatud doktori mõjutatavusest ei peaks lugeja imestama, et ta sai oma doktorikraadi tänu jõukate sugulaste väikesele rahasüstile ülikooli juhtkonnale ja et Armycage’i kodus olid „päris ehtsad“ jalgadega gürsa-, lumeinimese- ja meremaotopised.

Linna peale läksid raamatukoguhoidja ja dr. Armycage, sest nad kavatsesid püssid osta. Ennast relvadega varustanud seadsid nad end sisse raamatukogus ja kükitasid raamatukoguhoidja laua varjus, kannatades stoiliselt põlvede kangeks jäämist kuni Silur raamatukogusse sisse murdis. Varitsejad ootasid, kuni Silur okultistlike raamatute juurde läks ja ega ka siis ei kippunud nad laua tagant välja tulema.

„Sinu järel austatud mis-su-nimi-oligi?“

„Miks sa mu nime ei mäleta? Mina olen ju see kes vapustuse tõttu oma nime unustas,“ imestas mis-ta-nimi-oligi, „Aga olgu sinu järel hea doktor Armycage.“ Armycage ütles:

„Sinu... Ah pagan, ta pääseb nii ju minema,“ ja tõusis püsti ning pani püssi palge. Ta lasi Silur Mateley maha selle huvi eest pornograafilise kirjanduse vastu, mis on omane peaaegu kõigile noortele meestele.

*

Lahkamisel ei selgunud, et Siluris oleks olnud midagi pahaendelist, aga küllap oli vaatepilt, mis kohtuarstile avanes, nii võigas, et too ei julgenud seda surmatunnistusse kirja panna. Surnukeha pesti peale kokkuõmblemist ja mahamatmist puhtaks. Mingeid soomuseid nähtavale ei ilmunud –see pidi ikka jube hea jumestuskreem olema.

Mateleyde kurikavalus läks Armycagele vabaduse ja hiljem, kui ta hukati, ka elu maksma. Raamatukoguhoidja oli veendunud, et asi pole puhas ja otsis Punwithi kõige pahaendelisema perekonna uurimisel abi doktor Rise’ilt. Ka see teadusemees võttis raamatukoguhoidja sõnadest kohe kinni. (Ma ei ütle seda mingi tagamõttega, aga hoolimata erinevast perekonnanimest oli doktor Rise Armycage’i sugulane.)

Pikka aega ei õnnestunud neil kahel midagi avastada. Selle aja jooksul aga see, mis elas ühes Mateyde villa kõige ülemise korruse toas, mida vaheseinte lõhkumisega järjest suuremaks tehti, kasvas üha suuremaks. Ühe järjekordse seina lõhkumise järel varises selle toa lagi koos selle kohal oleva katuseosaga sisse ja see ronis sealtkaudu välja.

Kohalikud naised muutusid seejärel palju õnnelikumaks ja ei tahtnud enam oma abikaasadega armatseda, rääkimata siis kaladega ühte heitmisest. See pahaendeline kuuldus jõudis Punwithist väljapoole ja meie vaprad „teadusemehed“** sõitsid automobiiliga Punwithi. Kes oskaks öelda, kas nende südamed värisesid hulluksajavast eelaimusest või algelise autoga sõitmise kohutavast kogemusest?

Punwithi ümbritsevate talude, mille pereemad õndsa näoga maja ees istusid, sel ajal kui nende mehed raevukalt põldudel tööd teha vihtusid, ümbrust uurides leidsid nad mitmel pool laiu talumajade juurde viivad jälgi rohus, nagu oleks mõni loom end sealt läbi vedanud.

„Midagi kohutavat on Punwithis valla pääsenud!“ hüüatas Rise. Raamatukoguhoidja noogutas selle peale, panemata tähele üht talunaist, kes ütles punastades:

„Kas nüüd just kohutavat...“

Pika mõttevahetuse järel jõudsid teadlased otsusele valvata seda talu, mille juurde salapärane loom polnud veel jõudnud. See tasus ära sest miski tuli raginal metsast puid ja põõsaid laiali lükates niidu peale ja suundus siis maja poole. Ega Rise palju julgem polnud, kui peaaegu kadunud Armycage. Läks viisteist minutit enne, kuni nad raamatukoguhoidjaga koos metsast välja tulid. Ei, Rise polnud kadunud Armycage’ist vapram (just sel õhtul nende viieteist minuti jooksul too hukatigi).

Magamistoast kostis kilkeid, aga kui mehed aknast sisse vaatasid, siis ei paistnud vappuvas voodis kedagi peale talunaise olevat. Nad piserdasid voodit aknast võluvedelikuga, mis pidi ühe okultismiraamatu ja ringirändava kaupmehe sõnade järgi nähtamatuid olendeid nähtavaks muutma. No ei midagi.

„Tulista seda,“ ütles raamatukoguhoidja ja seletas, Rise’i kõhklust märgates, „deemonite tapmise eest ei lähe kohtu alla.“

„Aga see on nähtamatu. Kuidas ma tean, et ma naist ei taba?“ Raaamatukoguhoidja ohkas.

„Sihi siis nii, et sa naisele kindlasti pihta ei saa.“

Imekomnel õnnestus kahel tolal olend maha lasta. Hiljem nad spekuleerisid, et Siluril ja olendil oli ühine isa, näiteks õudne Youg-hurt või koletu Liblikkaheksajalg ning teised teadlased hakkasid Rise’i palju tõsisemalt võtma. Keegi ei tulnud selle peale, et Silur oli püüdnud armunõiduste raamatu abil kaunist heaolu dimensioonist endale ideaalset armukest välja manada, aga oli kogemata kutsunud välja naissoost armuingli asemel meessoost ingli.

Aga ega sel suuremat tähtust olegi, et Mistanüüdoligi ülikooli teadlased eksisid. Palju saatuslikum oli see, et ei nemad ega keegi teine ei näinud läbi, et nimetust galaktikast, kus tähtede asetus on nii veider, et selle kirjeldamiseks on vaja mittemaist geomeetriat, olid juba aastakümnete eest saabunud maale esimesed tulnukad. Enamik võttis neist inimkuju ja neid väheseid, kes säilitasid oma algse rüveda kuju, mis meenutas väikest kaarikut, esitasid inimkuju võtnud tulnukaid omaenda leiutiste, niinimetatud automobiilidena. Nüüd aga oli saabunud tulnukaid maale terve armaada, autosid hakati „tootma“ tööstuslikult ja mitte keegi neist, kes nende kohutavate endale tuhandeid ohvreid nõudvate olevustega sõidavad,  ei tea, et kahel idioodil oli igati õigustatud põhjus äravõitmatu hirmu tundmiseks, kui nad ühe tulnuka seljas Punwithi armuinglit püüdma sõitsid.

*Sellepärast ta ei saanud seda mulle ka öelda ja ma teda selles loos nimepidi ei nimeta.

**Raamatukoguhoidja polnud Rise’ist asjalikum, talle anti see töökoht tänu sellele, et ta mitmete töö tegemise katsete järel erinevates ametites jumala eest enam ühtegi teist töökohta ei taotleks.

  

Algernonis ilmunud ulmeparoodiad

http://algernon.ee/node/280
http://algernon.ee/node/208
http://algernon.ee/node/466

Bind tuli ju seebiks keeta

Bind ja idasaksa laskesuusataja

Karmo Talts

 Bind tantsis elu eest. Ja eks elu oligi mängus. Multikamehe käsilane ei saanud nii kaua tema pihta lasta, kuni ta naisega toas ringi liikus.

 Turskele käsilasele -kellel olid hammasteks terasproteesid, kes kägistas oma ohvreid pleierijuhtmega ja kes, hoolimata rohkest tegevusest, mida Mutikamehe vastaste kõrvaldamine pakkus, jõudis balletitunnis ja taidlusluuletajate klubis käia- hakkas endalegi see kardina vahelt püstoliga vehkimine imelik tunduma. Juba vaatas ka osa rahvast, et ega keegi seal kardina vahel millegi ebasündsaga ei vehi. Mõrvar pani väärt riista ära. Tema tugev käsi, puutus seda tehes vastu tema mahuka tasku sügavuses peituvat rasvast võileiba.

 Kui lihtne on inimest õnnelikuks teha! Julmim tapatöö ega kauneim balletisamm polnud võrreldavad kodus küpsetatud leiva ja lihavaba lihaga (sest loomi, erinevalt vastikutest ja  tüütutest inimestest, selle loo käigus ei hukkunud). Kaak unustas oma ohvri.

 Bind tantsis nii, et higi mööda selga voolas ja jalad ütlesid midagi sarnast tema tantsupartneri jalgadega, mille konnasilmadel mees džentelmenlikult tallus. Ta ei märganud enam püstolitoru, mis oli kardinate vahel viselnud. Mis on vastasel mõttes? Kas tema, üliagendi ja Times'i nürilt järjekindla kirjasaatja elukäik lõppeb siin, räpasel tantsupõrandal, kus popkorni võibolla pole, higi, verd ja pisaraid aga küll?

 Vastase mõttes oli tükk surnud liha. Et see polnud Jame'i liha, seda teadis vaid jumal taevas ja too, kes seda kraami keemiliselt loodud toote pähe müüs. Tegelikult saadi seda kassidest pärast füüsilist töötlemist.

 Jame teravdatud tähelepanu ei olnud asjatu. Ta ei kuulnud küll mugimisest tekkivaid hääli ja muhedat röhitsemist -Bindi jälitaja oli käinud oakastet ja õlut leivakõrvaseks toomas. Aga ta märkas kahte meest, kes sisenesid. Kahte üsna tähelepandamatut vennikest, üks hiiglase-, teine kääbuskasvu. Ühel oli üks silm kaetud, teisel oli üks säär katmata. Lurjustele nii vajaliku käeproteesi polnud kummalgi, küll kaunistas ühe nägu kullast nina ja teine mees oli tehtud puust.

 Kullast nina. Jame palavikuliselt töötav mõte -oli too ju agendi kolu sees kartulipanekuga hiljaks jäänud- ütles talle, et löök nina pihta ei aita. Teise mehe võiks põlema panna, kui aga hakatist oleks. Täiesti juhuslikult, õnneks ja tegelikult kostümeerija suureks meelehärmiks oli agendi tantsupartneril seljas paberist kleit. Jame rebis selle naise kehalt sellise hooga, nagu oleks nad viimased inimesed maailmas, tema juba eakas ja nii lühinägelik, et oli südamerohu purgi viagra omaga segamini ajanud.

 Pahalastel ei jäänud see märkamata. Õieti ei jäänud see kellelegi märkamata. Mitmed püsikliendid seadsid end igaveseks lahkuma -mida võib ka piltlikult võtta, sest kaua üks konservatiivi süda ikka vastu peab sellises maailmas.

 Aga mida siis tegid kaagid, lurjused ja iga kližeede kritiseerija unelmatemehed? Puust mees märkas Jame'i käes ka välgumihklit ja taganes. Et ta oma pika nina ühele külastajale peaaegu silma torkas ja tolle põgenema ajas, on puhas juhus. Aastate jooksul sai toonane põgeneja oma hirmust avalike kohtade ees üle -ja torkas end Brüsselis pissiva poisi otsa ühest silmas pimedaks. Kuldse ninaga mees astus Bindile vastu. Ta ei saanud nina pihta, küll aga laulis paremini ja kõrgemalt kui kunagi varem. Žürii andis talle kõrgeimad punktid ja vilistas antud jutu autori välja.

 Puust mees otsustas oma nina sihipäraselt kasutada ja toppis seda igale poole. Tal õnnestus Bindile pinnud kõrva ajada ja too haaras oiates õrnast instrumendist. Puine käsi raksas talle raskesti pähe, siil kiitis koksiklaasi tagant, et ikke serviti. Agent langes põranda poole, millel oli sama kiire kui temalgi ja mis oli samavõrd teadvuse juures.

 Miski fikseerus Bindi silme ees, muutudes udust kenaks naiseks. Udu ajavad, mõtles agent, ei tohi lasta end petta. Naine ei üritanudki teda petta ja lõpeks polnud nad ka abielus.

 "Mis tunne on naise käest ära saada?" 

 "Mis see tähendab," küsis Bind, "kas sa pead end oma suguõdedest nii palju paremaks, et arvad ainult ennast olevat võimeline mehest võitu saama?"

"See tähendab, et meil on praegu 70-ndad, tobu."

 "Ma ei ole veel kaotanud."

 Püss naise käes paugatas. Nüüd oli Jame kaotanud. Polnud mingit lootust sarnast skoori saada. Jame tegi oma lasud ära ja suusatas siis loiult edasi.